Muuseumi ajalugu

I

Eesti Spordimuuseumi tegelik eluiga pole küll pikk, ent mõtteid eesti spordi ajalugu jäädvustavate materjalide kogumisest ja säilitamisest on siinmail mõlgutatud juba alates 20. sajandi algusest. Nii leidus juba 1913. aastal ESS "Kalevi" põhikirjas punkt, mis andis seltsile õiguse spordiasjade museum asutada.

I maailmasõja järel iseseisvuse saavutanud Eestis muuseumi loomise mõte ei hääbunud - ka vastloodud Eesti Spordi Keskliidu põhikirjas oli fikseeritud õigus avada spordisse puutuvate objektide ja kirjanduse museum. Algas praktiline ettevalmistustöö: nii korraldas aktiivne sporditegelane Tõnu Võimula 1920. aastail Eesti Spordi Keskliidu juurde spordiajalooliste materjalide kogumist.

II

Muuseumimõte edenes vaikselt, aga järjekindlalt. 1934. aastal toimunud I Eesti mängude ajal korraldati kehakultuurinäitus, mille materjalidega loodeti hiljem muuseumile alus panna. "Eesti Spordilehes" (nr. 3, 1934, lk. 65) kirjutati sel puhul:

"[...] Eesti spordi keskliit korraldab Tallinnas 1. Üleriikliku kehakultuuri näituse, et kehakultuuri rahva seas populariseerida kõigis tema avaldusvormides ja ühtlasi anda täielist ülevaadet kehakultuuri arenemisest Eestis. [...] Korraldatava näituse alusel E. spordi keskliit asutab edaspidi Eesti spordimuuseumija - arhiivi."
P. Areni juhtimisel teostunud näitusel, mida nimetati Esimeseks Kehakultuurinäituseks, olid esindatud kümned organisatsioonid ligi 2000 eksponaadiga. Toonase Tallinna Linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi ruumes toimunud näituse avas 15. juunil linnapea Jaan Soots.

Esimese Kehakultuurinäituse väljapanekutes tutvustati kehakultuuri ja spordi ajalugu alates 19. sajandist kuni kaasaegse olümpialiikumiseni, Eesti suuremaid spordiliite ja -seltse, sporditegevust koolides ja kaitseorganisatsioonides, tervishoiu- ja spordimeditsiinialaseid saavutusi ning eesti rahvalikke sporditraditsioone. Lisaks olid oma toodetega esindatud sporditarvete ärid: AS Põhjala (kummist vahendid - ujumismütsid, pallid, kingad jne.) ning Tartu spordiriistade vabrik (suusad, tennisereketid, kergejõustikuvahendid jne.). Omavalmistatud pesapalli- ja suusatamise tarbeid tutvustas ka kaitseliit.

Suurnäitus oli avatud 15.-24. juunini, külastajaid oli sellel ligi 3000. Tagantjärele-kommentaaris ütles "Eesti Spordileht" (nr. 7, 1934, lk. 150-151):

"Kuigi näituse korraldajail võimaluste piirid olid võrdlemisi kitsad, mille tõttu ülevaade ei kujunenud ideaalselt täiuslikuks, võis kogupildiga rahulduda üle loodetud määra. Seda enam, et see näitus oli esimene ja seega uudis-ettevõte Eestis.[...] Näitusega pandi kaudselt alus kavatsetavale spordimuuseumile, mis kujuneks eluliseks ja reaaleluga järjest enam kooskõlastatavaks. Enamikul spordimaadel on oma spordimuuseumid, millisele eeskujule Eesti järgnemine tundub paratamatusena."
Paraku enne sõda muuseumi asutamiseni siiski ei jõutud, ehkki veel ka I Eesti Mänge tutvustavas raamatukeses oli kehakultuurinäitust tutvustav artikkel pealkirjastatud "Alus spordimuuseumile" ja selles tõdeti sügavat vajadust kehakultuuri ajaloo uurimise ja tundmaõppimise järele.

Programmid

Pakume lastele, noortele ja täiskasvanutele põnevaid sporditeemalisi haridusprogramme.
Vaata lisaks

Näitused

Spordimuuseumis ei lõppe näitused kunagi otsa. Muuseumis on avatud suur elamusnäitus, püsiekspositsioon ja mitmed väiksemad väljapanekud.
Vaata lisaks

E-pood

Veidi kannatust! Lähiajal saab Spordi- ja Olümpiamuuseumi uuenenud poevalikuga tutvuda ka veebis! 


Kogud

1. jaanuaril 2017 oli Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis arvel 138 625 spordiajaloolist museaali. Aga spordimuuseumi karikas ei saa kunagi täis. Meie kogud on uudistajatele ja uutele põnevatele esemetele alati avatud.

Vaata lisaks