Muuseumi ajalugu

I


Eesti Spordimuuseumi tegelik eluiga pole küll pikk, ent mõtteid eesti spordi ajalugu jäädvustavate materjalide kogumisest ja säilitamisest on siinmail mõlgutatud juba alates 20. sajandi algusest. Nii leidus juba 1913. aastal ESS "Kalevi" põhikirjas punkt, mis andis seltsile õiguse spordiasjade museum asutada.

I maailmasõja järel iseseisvuse saavutanud Eestis muuseumi loomise mõte ei hääbunud - ka vastloodud Eesti Spordi Keskliidu põhikirjas oli fikseeritud õigus avada spordisse puutuvate objektide ja kirjanduse museum. Algas praktiline ettevalmistustöö: nii korraldas aktiivne sporditegelane Tõnu Võimula 1920. aastail Eesti Spordi Keskliidu juurde spordiajalooliste materjalide kogumist.


II

Muuseumimõte edenes vaikselt, aga järjekindlalt. 1934. aastal toimunud I Eesti mängude ajal korraldati kehakultuurinäitus, mille materjalidega loodeti hiljem muuseumile alus panna. "Eesti Spordilehes" (nr. 3, 1934, lk. 65) kirjutati sel puhul:

"[...] Eesti spordi keskliit korraldab Tallinnas 1. Üleriikliku kehakultuuri näituse, et kehakultuuri rahva seas populariseerida kõigis tema avaldusvormides ja ühtlasi anda täielist ülevaadet kehakultuuri arenemisest Eestis. [...] Korraldatava näituse alusel E. spordi keskliit asutab edaspidi Eesti spordimuuseumija - arhiivi."
P. Areni juhtimisel teostunud näitusel, mida nimetati Esimeseks Kehakultuurinäituseks, olid esindatud kümned organisatsioonid ligi 2000 eksponaadiga. Toonase Tallinna Linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi ruumes toimunud näituse avas 15. juunil linnapea Jaan Soots.

Esimese Kehakultuurinäituse väljapanekutes tutvustati kehakultuuri ja spordi ajalugu alates 19. sajandist kuni kaasaegse olümpialiikumiseni, Eesti suuremaid spordiliite ja -seltse, sporditegevust koolides ja kaitseorganisatsioonides, tervishoiu- ja spordimeditsiinialaseid saavutusi ning eesti rahvalikke sporditraditsioone. Lisaks olid oma toodetega esindatud sporditarvete ärid: AS Põhjala (kummist vahendid - ujumismütsid, pallid, kingad jne.) ning Tartu spordiriistade vabrik (suusad, tennisereketid, kergejõustikuvahendid jne.). Omavalmistatud pesapalli- ja suusatamise tarbeid tutvustas ka kaitseliit.

Suurnäitus oli avatud 15.-24. juunini, külastajaid oli sellel ligi 3000. Tagantjärele-kommentaaris ütles "Eesti Spordileht" (nr. 7, 1934, lk. 150-151):

"Kuigi näituse korraldajail võimaluste piirid olid võrdlemisi kitsad, mille tõttu ülevaade ei kujunenud ideaalselt täiuslikuks, võis kogupildiga rahulduda üle loodetud määra. Seda enam, et see näitus oli esimene ja seega uudis-ettevõte Eestis.[...] Näitusega pandi kaudselt alus kavatsetavale spordimuuseumile, mis kujuneks eluliseks ja reaaleluga järjest enam kooskõlastatavaks. Enamikul spordimaadel on oma spordimuuseumid, millisele eeskujule Eesti järgnemine tundub paratamatusena."
Paraku enne sõda muuseumi asutamiseni siiski ei jõutud, ehkki veel ka I Eesti Mänge tutvustavas raamatukeses oli kehakultuurinäitust tutvustav artikkel pealkirjastatud "Alus spordimuuseumile" ja selles tõdeti sügavat vajadust kehakultuuri ajaloo uurimise ja tundmaõppimise järele.

III

Murrang saabus pärast II maailmasõda. Idee edasikandumise eest tuleb tänulik olla Tõnu Võimulale, kes nii mõtte kui omalt poolt kogutud materjalid hiljem toonase TRÜ Kehakultuuriteaduskonna õppejõule Johannes Laidverele pärandas. Üsna samal ajal tuli spordimuuseumi asutamise ideega välja ka noor raskejõustiku-uurija Olaf Langsepp, kes avaldas ajakirjas "Kehakultuur" (nr. 1, 1956, lk. 24-25) artikli "Kehakultuuri ja spordi ajaloost Eesti NSV-s", kus tutvustas spordiajalugu ja selle uurimise seisu Eestis. Muuhulgas ütles ta seal:
"Eesti NSV-s on juba olemas ajaloo, kirjanduse-, kunsti-, teatri-, muusikamuuseumid väljapaistvate kultuuri- ja ühiskonnategelaste mälestuseks. Meil uuritakse kirjanduse, kunsti, arhitektuuri, muusika, teatri ajalugu. Kus aga on kehakultuuri ja spordi muuseum, kus on tema ajalugu?"
Mõlema mehe initsiatiivil hakatigi lõpuks tulevase muuseumi materjale TRÜ kehakultuuriteaduskonda ja Tartu Linnamuuseumi koondama. Muuseumimõtte lõpliku realiseerimise võttis enda hooleks toonane ENSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu (ENSV SOL) Teaduslik-Metoodilise Nõukogu spordiajaloo komisjon. Alates 1960. aastast oli selle komisjoni esimeheks EPA kehalise kasvatuse kateedri juhataja Aksel Tiik ning liikmeteks TRÜ NSVL ajaloo kateedri dotsent Karl Siilivask, TRÜ kehakultuuriteaduskonna õppejõud Johannes Laidvere, Feliks Parre, Erich Kübarsepp, aspirant Olaf Langsepp, TPI kehalise kasvatuse kateedri dotsent Ruudi Toomsalu, ajakirja "Kehakultuur" peatoimetaja Juhan Mandre ning toimetuse liige Anatoli Org. Komisjoni otsusega võetigi suund muuseumi tegelikule rajamisele.

Ruumid nõustus loodavale muuseumile eraldama EPA rektoraat - oma 1959. aastal valminud spordihoones. 1962. aasta 11. aprillil arutatigi muuseumi loomise sisulisi probleeme ENSV SOL presiidiumil. Muuseumi loomine tunnistati vajalikuks ning selle esialgse asukohana nähti just EPA spordihoonet Tartus, tollase aadressiga Pälsoni 1. Sama otsusega kinnitati ka spordimuuseumi asutamise toimkond koosseisus:
Esimees Aksel Tiik; aseesimees Arnold Vaiksaar (siis ENSV SOL Nõukogu spordiföderatsioonide osakonna juhataja); aseesimees Eduard Hunt (EPA haldusprorektor); sekretär Olaf Langsepp; liikmed Johannes Laidvere; Karl Siilivask; Helmuth Särekanno (SOL Tartu Linna Nõukogu esimees); Johannes Kotkas (NSVL koondvõistkonna treener ENSV-s); Voldemar Erm (Tartu Riikliku Kunstimuuseumi teadur).
Toimkond moodustati põhimõttel, et esindatud oleksid kõik ametiisikud ja erialainimesed, kellest tulevase muuseumi käekäik sõltus. Algas materjalide kogumine üle Eesti, asutava toimkonna peaülesandeks jäi aga muuseumi põhimääruse ja struktuuri väljatöötamine ning muuseumi nõukogu moodustamine.

Lisaks kogumistööle tegelesid muuseumi ümber kogunenud huvilised eesti spordi ajaloo uurimisega ja juba enne muuseumi reaalset loomist jõuti esimese spordiajalookonverentsi korraldamiseni. I vabariiklik teaduslik konverents kehakultuuri ajaloo alal toimus 17-18. detsembril ülalnimetet ENSV SOL spordiajaloo komisjoni ning EPA ühiskorraldusel Tartus, EPA aulas.

Konverentsi teisel päeval - 18. detsembril - astuti otsustav samm muuseumi tegelikul loomisel: spordimuuseumi asutava toimkonna ning SOL spordiajaloo komisjoni laiendatud koosolekul tunnistati muuseumi põhikiri vastuvõetavaks ning juba 28. jaanuaril 1963 kinnitas põhikirja (koos ühiskondliku ENSV Kehakultuuri- ja Spordimuuseumi isikkoosseisu projektiga) ka ENSV SOL Nõukogu. Sellest päevast loetaksegi ühiskondliku muuseumi sündi.

Nii võis asutav toimkond oma tegevuse lõpetada - muuseum oli asutatud ja seda Moskva Luzniki Kehakultuuri- ja Spordimuuseumi järel teadaolevalt teise omataolisena toonases NSV Liidus.

IV

Ühiskondliku spordimuuseumi esimene isikkoosseis oli: direktor Aksel Tiik; teadussekretär Johannes Laidvere; peavarahoidja Silvi Raidvee; käsikirjade osakonna juhataja Eduard Kubjas; trükiste osakonna juhataja Helmi Viljus; esemete osakonna juhataja Friedrich Anton Palm; fotokogu juhataja Helmut Kuigo.

Otsus muuseum Tartusse asutada tekitas Tallinnas teatud vastuseisu, ometi saavutas see peagi populaarsuse ja fondid täienesid kiiresti. Juba 5. aprillil 1963. aastal avas EPA spordihoone võimlemissaalis uksed muuseumi esimene näitus "Spordimuuseumi kogud", kus oli välja pandud üle 500 eksponaadi. Ühiskondliku personali kõrval olid seejuures kunstnikena kaastegevad Tui Koort ja Vaike Tiik Tartu Kunstimuuseumist. Külastajad kogus näitus kokku pisut üle 1000 inimese.

Õige pea hakkas palju hoolt nõudev muuseumitöö ühiskondlikule koosseisule üle jõu käima ja juba 1964. aastal hakati unistama riikliku staatusega muuseumist, esialgu veel edutult.

1964. aasta tähtsündmuseks kujunes 26. mail toimunud II vabariiklik teaduslik konverents kehakultuuri ajaloo alal. Sarnaselt esimesega toimus see ENSV SOL ja EPA ühiskorraldusel Tartus, EPA aulas.

Lisaks riikliku staatuseni jõudmisele oli selle perioodi peamiseks küsimuseks spordimuuseumi asukoht. Kas Tartu või Tallinn? Kaalukeeleks kujunes seejuures küsimus tulevase muuseumi ruumidest. 31. märtsil 1965 saatis ENSV SOL Nõukogu esimees Heino Sisask nii Tartu kui Tallinna TSN Täitevkomiteele kirja, kus uuris tulevase muuseumi ruumiküsimusi. Tartus hakati selle küsimusega tegelema, Tallinnast tuli aga tõrjuv vastus. Samal aastal toimus Tartus juba spordimuuseumi teine näitus - mais 1965 avati EPA spordihoones Tartu spordi ajaloo teemaline näitus.

Riikliku muuseumi asutamine võttis konkreetsema kuju alles 1966. aastal. 1. augustil teatas Tartu Linna TSN Täitevkomitee esimees Arnold Karu, et muuseumile eraldatakse endised Pauluse kiriku kantseleiruumid Riia 27a. Nimetatud eraldus oli fikseeritud Tartu Linna TSN Täitevkomitee 1967. aasta 27. aprilli otsusega, mis kandis numbrit 126. See kiirendas muuseumile riikliku staatuse andmist ja lahendas ka asukoha küsimuse. ENSV Kultuuriministeeriumile alluv ENSV Riiklik Spordimuuseum asutati ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 1. juulist 1967. Asukohaks sai Pauluse kiriku tiibhoone, kus asuti 2001. aasta suveni.

V

Uue muuseumi direktoriks sai Olaf Langsepp, peavarahoidjaks Aime Pärnakivi ja teaduriks Kalju Võngri. Üheks esimeseks oluliseks ülesandeks sai aga ekspositsiooni loomine. Erinevate probleemide tulemusena see siiski esialgu venis.

15. märtsist 1971 vahetus direktor: Olaf Langsepa vahetas välja Enn Mainla. Sama, 1971. aasta, 26. novembril avati lõpuks ka spordimuuseumi I püsiekspositsioon "Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost", kus kajastusid kõik meie kehkultuuriajaloo olulised etapid. Ekspositsioonipind oli kitsuke, kuid seda korvati elava ajutiste näituste korraldamisega.

Ruumipuudus viis aga peagi muuseumi laienemisele, seda kogu tiibhoone kasutuselevõtu teel: kui seni paiknes spordimuuseum vaid Pauluse kiriku tiibhoone I korrusel, siis nüüd loodeti laieneda II ja III korrusele. 1976. aasta oktoobris ekspositsioon suletigi ning tiibhoone läks kapremonti. Spordimuuseumi "kontori" ajutiseks koduks sai tekstiilivabriku "Areng" endine klubi, aadressil Võru tn 39a. Tõelistes laotingimustes jätkus siiski fonditöö ja ajutiste näituste korraldamine.

Ülipikalt veninud kapitaalremont kirikutiivas sai ühele poole alles 1987. aastaks, kuid hoone uuenes seeläbi ka põhjalikult - endiseks jäid ainult seinad. 18. detsembril 1987 avas kunagine muuseumi asutamistoimkonna liige olümpiavõitja Johannes Kotkas seal spordimuuseumi 240 ruutmeetril laiuva II püsiekspositsiooni "Kehakultuur ja sport Eestis".

Uuenenud kodus jätkati tööd normaalse täisverelise muuseumina: lisaks aktiivsele fonditööle tõusid suuremal määral prioriteetide hulka tingimuste loomine teadus- ja uurimistööks ning muuseumipedagoogiline tegevus.

VI

1980. aastate lõpul alguse saanud ja Eesti omariikluse taastamisega lõppenud ühiskondlikud uuenemisprotsessid jätsid oma sügava jälje spordimuuseumi tegevusse. Avanesid üha uued arenguperspektiivid, suurenes ise otsustamise õigus.

Muuseumi kogude kiire kasv viis paraku peagi uue probleemi ette. Kodu jäi lihtsalt kitsaks: kui alles 1993. aastal võeti vastu 50 000. eksponaat, siis 2000. aastaks tõusis talletunud eksponaatide arv juba üle 90 000. Lisaks tagastati Pauluse kiriku tiibhoone 1995. aastal kogudusele, muuseumiga sõlmiti viieaastane rendileping.

Algasid aktiivsed uue kodu otsingud, mis andsid tulemuse juba aasta hiljem. 1996. aasta augustis anti muuseumile uue asupaigana üle Tartu vanalinnas Rüütli tänaval asuv vana postimaja. Maja ajaloolise sideme säilimise märgina leidis samas oma asukoha ka Eesti Postimuuseumi ekspositsioon.

1997. aasta jaanuaris tunnistati uue muuseumihoone eskiisprojekti konkursi võitjateks arhitektid Aune Arus ja Raul Kõllamaa. 1998. aasta septembris algasid hoone renoveerimistööd. Esimesed poolteist aastat kulusid arheoloogilistele väljakaevamistele ja vundamentide toestamisele, seejärel said uue sisu ka hoone vanad müürid. Maja sai raudbetoonvahelaed ja mansardkorruse, lisaks kaevati keldris välja ja konserveeriti keskaegsed müürijäänused. Nii tõusis hoone kogupind 2200 ruutmeetrini. Ehitustööd lõppesid 2001. aasta suveks. Sama aasta 1. augustiks oli kogu muuseum kolinud oma uude asupaika.

2001. aasta lõpetas ühe pika etapi muuseumi ajaloos - 9. aprillil lahkus direktori kohalt 30 aastat ametis olnud Enn Mainla. Konkursi tulemusena kinnitati uue direktorina ametisse pikaaegne Tartu spordijuht Mati Tolmoff.

2001. sügiseks jõudis töö uue kodu sisseseadmisel sedavõrd kaugele, et 1. oktoobril avati maja uksed avalikkusele.

VII

Uus maja Tartu kesklinnas avas spordimuuseumile senisega võrreldamatud tegutsemisvõimalused, mida hoogsalt ka kasutama hakati. Maja avamiseks sai muuseum uue logo, käima lükati esimene tõsine kodulehekülg internetis. Tunduvalt aktiviseerus näitusetegevus. Uue suunana alustati edukat koostööd erinevate riikide suursaatkondadega. Esmakordselt spordimuuseumi ajaloos asus muuseumisse tööle pedagoog, kelle ülesandeks sai lasteprogrammide koostamine ja läbiviimine. Viimastest on eriti menukad aastalõpul toimuvad sportlikud päkapikumaa ettevõtmised. Populaarsed on ka muuseumis peetavad laste sünnipäevad.

Külastajad võtsid muuseumi uue asukoha kiiresti omaks. Esimese aastaga tõusis külastajate arv varasemaga võrreldes rohkem kui 2 korda ning seda vaatamata asjaolule, et uut püsinäitust polnudki veel avatud.

Rüütli tänava majas loodi ka muuuseumi kogudele igati kaasaegsed hoiutingimused. 100 000. museaalina jõudis 2002. aasta juunis muuseumisse Martin Kleini hõbemedal 1912. aasta olümpiamängudelt Stockholmis - esimene eestlaste poolt võidetud olümpiamedal üldse. 2004. aastal ületas museaalide arv juba 110 000 piiri.

2003. aasta jaanuaris tähistati mitmete üritustega muuseumi 40. aastapäeva. Sel puhul ilmus trükist mahukas ligi 200-leheküljeline värviliste illustratsioonidega eesti- ja ingliskeelne juubelialbum. Sellest leiab lugeja põhjaliku ülevaate nii muuseumi ajaloost, kogudest, näitusetegevusest, konverentsidest jne.

Vaatamata aktiivsele näitusetegevusele ja paljudele läbiviidud üritustele, kulusid esimesed aastad Rüütli tänava majas siiski uue püsinäituse ettevalmistamise tähe all. Pidulik hetk jõudis kätte 12. mail 2004. aastal kui kultuuriminister Urmas Paet uue püsiekspositsiooni "Hortus Athleticus" avatuks kuulutas. Spordimuuseumi kolmandal püsinäitusel on kogupinda rohkem kui 300m2 ning see on liigendatud 9 erinevaks temaatiliseks sektoriks. Näituse kujundajaks oli Oleg Mellov.

VIII

Järgnevatel aastatel asus spordimuuseum senisest elavamalt kaasa lööma erinevates rahvusvahelistes ettevõtmistes. 2005. aasta novembris osaleti Thessalonikis Euroopa spordimuuseumide konverentsil, kus kirjutati alla ühisele koostöömemorandumile. Sama aasta detsembris kirjutas muuseumi teadur Kaarel Antons oma nime Eesti olümpialukku, kui osales Itaalias La Spezias Torino taliolümpiamängude tõrvikuteatejooksus. Antons oli Eesti esindajaks tõrvikuteatejooksule valitud sama aasta suvel toimunud avalikul konkursil rohkem kui 450 osaleja hulgast!

2006. aastal sai Eesti Spordimuuseumist rahvusvahelise olümpiamuuseumide koostöövõrgustiku asutajaliige. Vastavale võrgustikule panid Lausanne’is aluse 7 Euroopa ning 4 Aasia olümpia- ja spordimuuseumi. Koostöövõrgustiku esimene reaalne tulemus sündis 2008. aasta oktoobris, kui Eesti Spordimuuseumisse jõudis Saksa Olümpia- ja Spordimuuseumi koostöös Rahvusvahelise Pierre de Coubertini Komitee ning Navacelle de Coubertin’i perekonnaga valminud näitus „Pierre de Coubertin ja kaunid kunstid”. Näitus tutvustas Coubertini ja tema perekonna originaal-kunstiloomingut, paljusid neist nägi avalikkus üldse esmakordselt. 2013. aastal toimus esmakordselt koostöövõrgustiku liikmesmuuseumide spetsialistidele mõeldud suvekool.

2006. aasta augustis Ljubljanas toimunud ülemaailmse spordiajaloolaste katusorganisatsiooni ISHPES (International Society for the History of Physical Education and Sport) korralisel seminaril otsustati, et organisatsiooni 2008. aasta seminar toimub Tartus. Tegemist oli ajaloolise otsusega, sest see oli üldse esimene kord, mil ISHPES üritus Baltimaadesse jõudis. Seminari korraldamise põhiraskust asus kandma Eesti Spordimuuseum.

3.-5. juulini 2008 Tartus toimunud ISHPES seminar tõi ülikoolilinna 100 sporditeadlast 25 riigist, kaugemad tulijad olid Jaapanist, Hiinast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Kanadast ning USAst. Ettekandeid peeti 60, lisaks toimus seminari raames veel ka spordimuuseumide ümarlaud, kus võrreldi eri maade spordiajaloo talletamise kogemusi.

2010. aasta lõpul liitus Eesti Spordimuuseum rahvusvahelise spordiarhiivide ühendusega ICA/SPO. Ühenduse tegevuse eesmärgiks on spordialast materjali sisaldavate arhiivide koondamine, suunamine ja erialase tegevuse korraldamine.

IX

Lisaks eespool mainitud jõuluaegsele päkapikumaale kinnistusid 21. sajandi esimesel kümnendil veel mitmed teisedki toredad traditsioonid. Tartu muuseumid olid Eestis ühed esimesed, kes hakkasid muuseumiöid korraldama. Spordimuuseumis toimus see esmakordselt juba 2005. aastal. Aasta-aastalt on muuseumiöö populaarsust kogunud. Üle-eestiliselt tekkis öine muuseumivaimustus 2009. aastal, mil üleriiklikult Muuseumiaasta raames muuseumiöö kõikjal toimus. Samast aastast lööb spordimuuseum kaasa ka septembrikuus toimuval üle-Euroopalisel Teadlaste ööl. Seega on muuseum avatud vähemalt kahel õhtul aastas ning huvilisi jätkub rohkem kui ruumid mahutavad!

2006. aastal sai alguse spordimuuseumi spordimäluka traditsioon. Sporditeemalised mälumängud on sellest ajast mängijatele suurt põnevust pakkunud. Mälumängurite hea vastuvõtt julgustas proovima ka teistsuguseid mänge. 2009. aastal alustati öömälumängudega ning needki on osutunud väga populaarseteks. 2012. aastal korraldati esimene öömälumäng juba väljaspool muuseumi - Pärnu Keskraamatukogus.

Kuigi 2009. aasta oli riiklikult kuulutatud Muuseumiaastaks, tekitas see muuseumides enestes vastakaid tundeid. Majandussurutisest tingitud eelarvekärped, koondamised ja paljude planeeritud ettevõtmiste ärajäämine tekitas ebakindlust. Spordimuuseumgi polnud mingi erand. Lisaks lahkus 20. novembril ametist direktor Mati Tolmoff. Konkursi tulemusena valiti muuseumi etteotsa muuseumi senine arendusdirektor Daimar Lell, kes asus ametisse 20. jaanuaril 2010.

2010. aasta möödus spordimuuseumis esimese filiaali – Otepää Talispordimuuseumi – ettevalmistamise tähe all. Uus muuseum avati Tehvandi spordikeskuse staadionihoones pidulikult 9. veebruaril 2011. Tegemist on atraktiivse ja aktiivse näitusetsooniga, mil kogupinda ligi 150m2. Et ruum on suhteliselt väike, siis meie talispordi põhjalikku ülevaadet sealt ei leia, küll aga tipphetkede tunnistajaid – medaleid, spordivahendeid jm.

2012. aasta algus tõi spordi- ja muuseumisõprade lugemislauale spordimuuseumi oma perioodilise väljaande - Sport&Muuseum, mille ilmumissageduseks on planeeritud 3 numbrit 2 aasta jooksul. 2012. aastal alustas muuseum koos Eesti Olümpiaakadeemiaga Georg Hackenschmidti nimelise spordiraamatuauhinna väljaandmist.

2013. aasta möödus muuseumi 50. aastapäeva tähistamise lainel - üritusi jagus kogu aastaks. Juubeliaastale pandi punkt detsembris toimunud suure rahvusvahelise konverentsiga "Olümpiamälu/Olympic Memory", millel osales sadakond külalist 9 riigist ning muuseumi ajaloole pühendatud ajakirja numbriga.

Neil aastail laienes tuntavalt spordimuuseumi tegevus väljaspool oma maja Tartus. Traditsiooniks sai suvealguse näitus Pärnus, mitmeid väljapanekuid korraldati Narvas, Tallinnas (telemaja, rahvusraamatukogu, Kiek in de Kök), Kuressaares, aga ka Varssavis („Eesti sport vanadel fotodel“, 2011-2012) ning Tallinki laevadel („Saja aasta tagused olümpiamängud: Stockholm 1912“, Tallinn-Stockholm ning Riia-Stockholm liinidel 2012) jm.

Head ja töised kontaktid tihenesid spordialaliitudega ning omavalitsustega, kellega koostöös korraldati palju üritusi ning näituseid üle kogu Eesti. Viimastest võib mainida spordimuuseumi osalemist juunioride kergejõustiku EM-l (2011) ja U-23 EM-l (2015, partneriks Eesti Kergejõustikuliit), Martin Kleini väljapaneku loomist Tarvastu muuseumisse (2012, Tarvastu vald), tenniseprojekti „Eesti tennis 100“ (2013-2014, Eesti Tenniseliit), ulatuslikke rändnäituseid „Eesti spordi pildid“ (2013, Eesti Olümpiakomitee) ja „Eesti Politsei sport läbi ajaloo“ (2014, Politsei- ja Piirivalve Amet), Jaan Jaago tubamuuseumi avamist Luunjas (2014, Luunja vald), Georg Lurichi teemaseina valmimist Väike-Maarjas (2014, Väike-Maarja vald), suurt olümpiamedalite näitust Tallinnas Kalevi spordihallis (2014, Eesti Maadlusliit), vehklemisnäitust „Maarjamaa musketärid“ (2015, Eesti Vehklemisliit), Paul Kerese ja Erna ning Herbert Abeli 100. sünniaastapäevi tähistavate näituste ning ürituste läbiviimist (2016, Tartu linn) jne. Samuti jätkus tihe koostöö saatkondadega (Hiina RV, USA, Jaapan, Läti, Prantsusmaa), mille tulemusena valmisid erinevaid spordialasid ning riike tutvustavad väljapanekud, toimusid filmiõhtud jne.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et spordimuuseum suutis kinnistada oma positsiooni meie spordiajaloo teabekeskusena ning (spordi)kogukond hakkas seda võimalust ka agaralt kasutama. Lisaks suutis muuseum omaltpoolt anda tõhusa panuse spordiajaloo uurimisse nii oma ajakirjas ilmunud uurimuste kui raamatute („Wiies olympiada Stockholmis 1912“, 2012; „Gigantide duell“, 2013; „50 Gustav Sule mälestusvõistlust“, 2015) kaudu.

Eelmisel kümnendil hoo sisse saanud laste jõuluprogrammid ning sünnipäevade tähistamised muuseumis said täiendust mitmete teiste peredele, aga ka lihtsalt sõpruskondadele suunatud tegevustega – isadepäeva ning emadepäeva eriüritused, 2012. aastal alguse saanud aasta alguse tähistamine lahtiste uste päevaga, sõbrapäeva ja Halloweeni orienteerumismängud, lauamängude õhtud, näitustega seotud töötoad, võrguviktoriinid (2014 ja 2016. aasta olümpiamängude eel) jne. 2014. aastal kandis spordimuuseum põhiraskust üleriikliku liikumisaasta E-mälumängu läbi viimisel. Kui 2014. aasta lõpul ilmus Mika Keräneni lastepõnevik „Kuldne Lurich“, mille tegevus toimub spordimuuseumis, siis 2015. aasta kevadel käivitus muuseumis samanimeline seikluslik muuseumiprogramm, mis kiiresti populaarseks muutus.

X

2013. aastal võeti Eestis vastu uus muuseumiseadus. Seaduse eelnõu arutelu käigus sai lõplikult selgeks, et Eesti muuseumide tulevikku nähakse peamiselt sihtasutuste päralt olevana. Sama aasta novembris kiitis Vabariigi Valitsus ning 2014. aasta veebruaris kinnitas Riigikogu kultuuripoliitika põhialuste dokumendi, mis andis suunised Eesti kultuurivaldkonna arendamiseks aastatel 2014–2020.

Spordimuuseumi sihtasutuse osas käidi välja mitmeid ettepanekuid. Muuseumi enda seisukoht oli, et sihtasutuse asutajateks võiksid olla kultuuriministeerium ning olümpiakomitee. Selle mõtte kiitis 2014. aasta aprillis põhimõtteliselt heaks ka spordimuuseumi nõukoda. Sellise arenguvariandi kasuks rääkisid asjaolud, et olümpiatemaatika on alati muuseumis prioriteetne olnud. Muuseumi seniste partnerite seast eristusid Eesti Olümpiakomitee ning Eesti Olümpiaakadeemia. Viimase puhul ei saa mainimata jätta Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) tunnustuse pälvinud ning Eesti koolides populaarseid kooliolümpiamänge, millele kaasaaitamisele on spordimuuseumis kõvasti panustatud. Eesti Spordimuuseum on ka 2006. aastal asutatud Rahvusvahelise Olümpiamuuseumide Koostöövõrgustiku (OMN) asutajaliige. Mainitud ühendusse kuulub mitmeid muuseume, millised on seotud muuhulgas nii riigi kui rahvusliku olümpiakomiteega. Sellist mudelit on mitmel pool maailmas toimivaks peetud.

Läbirääkimised sihtasutuse moodustamiseks ei kulgenud aga sugugi lihtsalt ning protsess venis oodatust tunduvalt pikemaks. Lõplikult allkirjastasid kultuuriminister Indrek Saar ja Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli sihtasutuse Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum asutamislepingu 14. aprillil 2016. 

Sihtasutuse nõukogu esimeheks sai olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles. Muuseumi senine juht Daimar Lell sihtasutuse juhatuse liikmeks ei kandideerinud, konkursi tulemusena valiti sellele ametikohale muuseumi arendusjuht Siim Randoja, kes asus ametisse 1. augustil 2016. Samast päevast lõpetas riigiasutus Eesti Spordimuuseum ametlikult oma tegevuse.



Programmid

Pakume lastele, noortele ja täiskasvanutele põnevaid sporditeemalisi haridusprogramme.
Vaata lisaks

Näitused

Spordimuuseumis ei lõppe näitused kunagi otsa. Muuseumis on avatud suur elamusnäitus, püsiekspositsioon ja mitmed väiksemad väljapanekud.
Vaata lisaks

Spordimuuseumi ajaveeb

Muuseumi ajaveebis vastame küsimustele, arutleme muuseumiteemadel ja räägime spordiloost pisut vabamas võtmes. 
Vaata lisaks

Kogud

1. jaanuaril 2017 oli Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis arvel 138 625 spordiajaloolist museaali. Aga spordimuuseumi karikas ei saa kunagi täis. Meie kogud on uudistajatele ja uutele põnevatele esemetele alati avatud.

Vaata lisaks