Eesti rekordeid püstitanud jooksumees Ants Nurmekivi: olen võistelnud ka koos Abebe Bikila ja Kipchoge Keinoga

20.09.2021

Kalle Voolaid, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Ants Nurmekivi on kaheldamatult üks tähelepanuväärsemaid isiksusi Eesti jooksumaailmas. Ta on tulnud jooksuradadel NSV Liidu üliõpilasmeistriks ja 14 korral Eesti meistriks, püstitanud korduvalt Eesti rekordeid ning kuulunud pikamaajooksjana NSV Liidu koondise kandidaatide sekka. Sel suvel tähistas oma sportlaskarjääri lõppemise järel eduka sporditeadlasena tuntust kogunud jooksumees oma 80. sünnipäeva ning soostus nüüd mälestusi jagama ka spordi- ja olümpiamuuseumi arhiivi tarbeks. Alljärgnevalt saategi tutvuda selle vestluse huvipakkuvamate osadega.

Spordi juurde jõudis Ants Nurmekivi Järva-Jaani keskkoolis, kus tema esimene ala ei olnud sugugi mitte kergejõustik, vaid hoopis suusatamine.

„Meile tuli kooli kehalise kasvatuse õpetajaks Heiki Gross, kes oli suusaeriala mees. Aga sel alal olin ma rohkem teise kümne alguses oma tasemelt. Eks ma olin ikka tegelikult niisugune jooksjatüüp kehaehituse poolest, mul tugevaid käsi ei olnud ja nii ma jooksmise peale läksingi.  

Alustasin Järva-Jaanis, kus meil oli 300-meetrine mullarajaga ring koolimaja juures. Ega meil seal muidugi erilisi tingimusi ei olnud, pesta ei saanud, läksid koju ja seal pesid. Aga eks sellel ajal oli peamine, et staadion üldse oli.

Elasin koolist viie kilomeetri kaugusel, internaadis ma ei olnud kunagi. Ja nii ma siis kooli vahet käisin, hommikuti viis kilomeetrit sinna ja õhtuti tagasi. Talviti tuli isegi selliseid aegu, kus läksin hommikuti suuskadega kooli, käisin päeval kodus söömas ja läksin siis veel tagasi suusatrenni. Ma olin sellega harjunud, mul oli väikesest peale kasvatatud suhteliselt hea vastupidavus. Talusin selle mahu ära.

Gross pani meil asjad käima. Hakkasime riistvõimlemist tegema näiteks ja see oli juba suur edasiminek. Koolis meil võimlat ei olnud, kehalise kasvatuse tunnid olid koridoris ja sinna koridori peale pandi ka võimlemisriistad üles. Ja seal me siis tegutsesime: tegime hobust ja kangiharjutusi ja rööbaspuid, aga muidugi kui tunnid käisid, siis ega me seal väga kisada ei tohtinud. Vahetundide ajal tõmmati siis need riistad kusagile nurka eest ära.“


Keskkooli lõppedes siirdus Nurmekivi Tartu ülikooli kehakultuuri õppima ja jätkas ka jooksmisega tegelemist. Tema treeneriks Tartus oli Alfred Pisuke, kui aga tulemused paranesid, ootas Nurmekivi ees juba sõjaväeteenistus, kus tuli treenida esimese NSV Liidu pikamaajooksjana olümpiavõitjaks kroonitud ja ridamisi maailmarekordeid püstitanud legendaarse Vladimir Kutsi käe all.

„1959. aastal koolinoorte üleliidulisel spartakiaadil tulin ma 1500 meetris päris heale kohale ja see andis mulle edasiseks julgust. Ehkki, ega mul ju kiirust ei olnud ja suuri võite mul lõpuspurdiga ei tulnud. Praegu vist nii aeglast jooksjat keegi ei tahakski endale.

Kui läksin peale ülikooli sõjaväkke, siis seal oli minu treener Vladimir Kuts, kes tegi mulle treeningplaani. Mul on kodus isegi treeningpäevikud siiamaani alles, mis on vene keeles täidetud, et Kuts neid lugeda saaks.  

Oi, Kuts oli väga vastuoluline tegelane, ikkagi kahekordne olümpiavõitja. Aga eks tal oli muidugi väikeseid pahesid kah! Noh, ma arvan, et te mõtlete välja, mida ma silmas pean, et mis pahed need olid…

Aga olgu, mis seisundis ta siis oli, ta viskas sulle alati viis pihku ja oli oma mees. Väga heatahtlik! Tänu temale oli pikamaajooks NSV Liidus populaarne ja heal tasemel.

Kutsi õpilaste seas oli veel selliseid mehi, nagu hilisem Euroopa meister Viktor Kudinski ja samuti palju Eestis võistelnud Stepan Baidjuk. Kuts sõidutas meid sageli oma Volgaga trenni. Olime juba vanad sõbrad. Sealt sain ma sidemeid ja teadmisi, mis avardasid mu nägemust vastupidavustreeningust ikka päris palju.“

Kui Nurmekivi tõusis üleliidulise koondise vaatevälja, avas see talle võimaluse pääseda huvitavatele võistlusreisidele ja kohtuda jooksurajal maailma kergejõustiku suurnimedega, teiste seas näiteks kahekordsete olümpiavõitjate Abebe Bikila ja Kipchoge Keinoga.

„Üleliidulises koondises olin ma hulga aega, põhiliselt küll ametiühingute koondises. Suures NSV Liidu koondises tegin ma ametlikult ühe võistluse, kui jooksin 1969. aastal Poolas NSVL-SDV-Poola matšil 10 000 meetrit ja tulin seal Euroopa meistri Jürgen Haase järel teiseks.

Aga ka ametiühingute koondises olid head võistlussõidud ja lisaks avanesid tollel ajal võimalused Eesti kaudu, näiteks Soomes võistlemiseks. Soomes olen ma palju käinud. Konkureerisin seal tugevalt nende kauase tippmehe Mikko Ala-Leppilampiga. 5000 meetris ma talle kaotasin, ta oli minust ikka kiirem mees, aga 10 000 meetris rohkem ikka võitsin.

Soomes sain võistelda ka mitmete maailma tippmeestega, kellest kõige parema mulje on mulle jätnud Ron Clarke. Ta oli 18 maailmarekordit püstitanud mees, aga olümpiavõitjaks tulla tal ei õnnestunudki. Oma tippvormis oli ta Mexico ajal, aga seal hõredas õhus ta läbi ei löönud.

Mulle on meelde jäänud see jooks, kus ma koos Clarke’iga võistlesin – see toimus 1968. aastal Soomes. Jooksime 10 000 meetrit ja Clarke pani kohe alguses tempo peale ja meie teised jäime maha. Aga mina lihtsameelne vedasin punti talle järele, kus olid veel olümpiavõitja Gaston Roelants ja Jaapani mees Sawaki ja teised. Ja ma sain lõpuspurdiga nende käest ära ja jäin viiendaks, aga tegin siis Eesti rekordi ja võin vähemalt öelda, et olen Clarke’iga koos jooksnud.

Olen ka kuulsa Abebe Bikilaga koos jooksnud, see toimus 1967. aastal Soomes, kus peeti suured võistlused nimega Maailmankisat. Osalesime koos 10 000 meetri distantsil, kuid Bikila oli siis vigastatud ja jooksis kaasa ainult 3 km ja siis tuli ära rajalt. Ilmselt oligi nii ette kavatsetud, sest eks pealtvaatajad tahtsid teda näha. Pärast katkestamist ta oli halvas tujus ja kui ma siis läksin temalt autogrammi küsima, siis ta ei tahtnud anda. Aga võistkonnakaaslased hakkasid ikka ütlema, et no kuidas sa ei anna – ja siis ta ikka vastumeeli kirjutas. See autogramm on mu kuskil alles.“


Ühe märgilisema jooksu oma karjääris tegi Nurmekivi 1968. aastal Leningradis toimunud vendade Znamenskite rahvusvahelistel mälestusvõistlustel kavas olnud 10 000 meetri distantsil – jooksus, kus sündisid korraga nii Euroopa, Aafrika, NSV Liidu kui ka Eesti rekordid!

“1968. aastal Leningradis peetud Znamenskite võistluse 10 000 meetri jooksus kohtusin ma jooksurajal keenialasest olümpiavõitja Kipchoge Keinoga. Znamenskite memoriaal oli ikka selline suurem võistlus ja ka seekord oli seal hea koosseis. Selles 10 000 meetri jooksus tehti palju häid aegu. Võitis Saksa DV mees Jürgen Haase, kes tegi Euroopa rekordi 28.04,4. Keino tuli seal teiseks ja jooksis Aafrika rekordi 28.06,4 ja kolmandaks tulnud Nikolai Sviridovile läks kirja liidu rekord 28.09,0. Mina jäin alles 7. kohale, aga jooksin Eesti rekordi 28.45,4. Siit võime vaadata, milline oli siis Eesti ja Aafrika rekordite vahe – 40 sekundit!

Ja ega see siis ei olnud tartaanrada seal Leningradis muidugi, vaid selline söerada. Oleks seal olnud tartaan, oleksid ajad muidugi kindlasti paremad olnud, aga kui palju paremad, seda on jube raske öelda. Tartaan nõuab ju alguses harjumist, et osata seda elastsust ära kasutada.  

Muide, nüüd meenub mulle selle rajakatete jutuga, kuidas hiljaaegu teatati uudistes, et Pärnus joosti 10 000 meetris minu staadionirekord ümber. Selle oleks need mehed pidanud juba ammu ümber jooksma, sest minu vana rekord oli veel vihmaga joostud ja hoopis teistsuguse kattega rajal...“

Programmid

Pakume lastele, noortele ja täiskasvanutele põnevaid sporditeemalisi haridusprogramme.
Vaata lisaks

Näitused

Spordimuuseumis ei lõppe näitused kunagi otsa. Muuseumis on avatud suur elamusnäitus, püsiekspositsioon ja mitmed väiksemad väljapanekud.
Vaata lisaks

Spordi- muuseumi ajaveeb

Muuseumi ajaveebis vastame küsimustele, arutleme muuseumiteemadel ja räägime spordiloost pisut vabamas võtmes. 
Vaata lisaks

Kogud

1. jaanuaril 2020 oli Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis arvel 140 411 spordiajaloolist museaali. Aga spordimuuseumi karikas ei saa kunagi täis. Meie kogud on uudistajatele ja uutele põnevatele esemetele alati avatud.

Vaata lisaks