Mina olen Maris, spordimuuseumi kogude arendusspetsialist ning külastasin oktoobri alguses Ateenat, et osaleda olümpiamuuseumide kogude töörühma koosolekul.

Rahvusvahelise Olümpiamuuseumide Koostöövõrgustiku (OMN) üheks asutajaliikmeks on Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum. Võrgustik loodi 2006. aastal ja sinna kuulub mitmeid olümpiamuuseume, mis on muuhulgas seotud nii oma riigi kui rahvusliku olümpiakomiteega. Igal aastal saadakse korra kokku, et teha ülevaade oma tegevustest, jagatakse nippe ja arendatakse koostööd.

Sel korral oli kokkusaamise eesmärk anda ülevaade oma viimase aasta tegemistest. Kohal olid Varssavis asuva Spordi- ja Turismimuuseumi, Ateena Olümpiamuuseumi ja Lausanne’i Olümpiamuuseumi inimesed. Veebis osalesid Norra Olümpiamuuseumi, Xiameni Olümpiamuuseumi jt.

Esimesel päeval külastasime Panathinaiko staadionit, mis oli 1896. aasta esimeste kaasaegsete suveolümpiamängude peaareeniks. Staadion on ehitatud marmorist ja näeb suursugune välja. Staadionil liikudes saime kuulata audiogiidist paiga ajaloo kohta ning pärast uudistada muuseumit.

Teisel päeval toimusid ettekanded Ateena Olümpiamuuseumis, kus esinesin ettekandega „Uus ajutine näitus: Kuumenev finišijoon. Sport muutuvas keskkonnas“. Rääkisin näituse idee sünnist ja kujunemisest, avasin loomeprotsessi etappe ning tõin esile peamised väljakutsed, millega töö käigus kokku puutusime. Juttu tuli ka näitusele valitud esemetest ja erinevate osapoolte kaasamisest: koostööpartnerid, eksperdid, Tartu Raatuse Kooli lapsed, lapsed üle Eesti jt.

Tööalaselt oli mul huvitav kuulata Isabel Sanchezi ettekannet kogude digiteerimise projektist. Selle projekti jaoks soetasid nad mitmed uued digiteerimisvahendid ja lähtusid digiteerimisel ülemaailmsetest ISO ja digiteerimise standarditest. Kogude üledigiteerimise vajalikkus peitub selles, et varasemalt digiteeritud failid ei anna enamasti edasi esemete õiget tooni, detaile jms. Standardite järgi digiteeritud kogud muutuvad aga oluliselt ligipääsetavamaks uurijatele ja teistele huvilistele ning on esemetele jätkusuutlikkum lahendus, sest pärast hea kvaliteediga digikoopiat ei pea hoidlas olevat eset enam uurimiseks välja võtma.

Väga huvitava ettekande tegi ka Patricia Reymond Olümpia Muuseumist, kes rääkis hapnikuvabast hoidlasüsteemist ehk kuidas säilitada pikaajaliselt ebastabiilseid plastesemeid. Ning maailmas toimuvaid ärevaid sündmusi arvesse võttes rääkis Poola muuseumijuht muuseumi kogudega seotud turvaprobleemidest. Iseäranis tõi ta välja sõjaohtu, mis kahjuks on ka Eesti muuseumimaastikul viimastel aastatel üks ärevamaks tegevamaid asju.