19. sajandi lõpust pärit motost „kiiremini, kõrgemale, kaugemale“ on saanud spordis eluterve võistlemise mõte. Sama loosung on tagant tõuganud ka spordivarustuse ja treeningvahendite arengut ning sarnaselt paljude teiste aladega on arenenud ka suusahüpped, ikka pikemate hüpete ja suuremate mägede poole.

Eesti suusahüpete ajalugu ulatub napilt saja aasta tagusesse aega. Esimene arvestatav hüppemägi rajati 1920. aastate lõpus Rakvere lähedale Tõrma Kõrgemäele. Hüpped sealt mäelt olid vaid veidi üle 10 m, aga edaspidi võib Eesti hüppemägede ja hüppepikkuste arengus täheldada huvitavat seost. Suusahüpete pikkused järjest suurematelt mägedelt liikusid samas taktis käimasoleva aastakümnega. 1930. aastatel hüpati kuni 30 m ja sealt edasi igal järgneval kümnendil 40, 50, 60, 70 m ja ... nullindatel 100 m kanti. Kuigi üle 70 m hüppeid võimaldava mäe rajamisest räägiti Eestis juba eelmise sajandi keskpaigast saati (võimalikeks asukohtadeks Haanjas asuv Vällamägi, Kääriku Seinamägi, Otepää Väike Munamägi ja Tehvandi mägi), siis 90 m mägi rajati Tehvandile alles 2008. aastal.

Tõrma suusahüppemäe avamine 1984, ESOM

Eestis rajatud suusahüppemägedest on kindlasti üks kõneväärsemaid 1950. aastal Andsumäele ehitatud suusahüppetrampliin. See võimaldas 50 m hüppeid ja oli oma 35 m kõrguse hoovõtutorniga tol hetkel võimsuselt Nõukogude Liidu kolmas hüppemägi. Mäe ehituse organisaator oli kohalik suusataja, treener ja spordientusiast Jaan Kaarna ja projekteerija sarnase kaliibriga sporditegelane Ilmar Pärtelpoeg. Ehitajateks tolleaegse kombe ja kirjelduse järgi kohalik kogukond - Kasaritsa valla talupojad, kooli- ja muud noored. Märkimisväärne on suusahüpete populaarsus nendel aegadel. Andsumäe avavõistlusteks olid vabariigi meistrivõistlused, mida kogunes jälgima mõnedel andmetel üle viie tuhande pealtvaataja (võrdluseks võib tänapäevastel Eesti meistrivõistlustel kohata heal juhul paarkümmend pealtvaatajat)! Selles arvus võib küll kahelda, aga kuna rahvast kogunes palju maandumisnõlva all olevale järvejääle, on teada, et korraldajad pidid neid sealt jää purunemise kartuses kaldale suunama. Vaadates vanu pilte Andsumäe võistlustest võib eeldada, et üle tuhande huvilise seal korraga kindlasti kogunes - "vilkad viiekümnendad", nagu seda perioodi ilma liialdamata iseloomustati.

Kasaritsa - Andsumäe suusahüppetorn 1953, Hillar Uusi, Võrumaa Muuseum

Andsumäel peeti korduvalt Eesti meistrivõistlusi, mägi oli aastakümneid kasutuses ja pikimad hüpped kandusid üle 60 m. 1980. aastate lõpul vajas mägi põhjalikku remonti. Ajad olid aga muutunud, vahendeid nappis ja 1994. aasta kevadsuvel torn lammutati. Maandumisnõlvale avaneb nõlva all oleva Peräjärve mõlemalt kaldalt tänaseni suursugune vaade.

Väiksemate hüppemägede ehituseks andis tõuke, nii kummaline kui see ka ei tundu, Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Nõukogude spordi alustalaks oleva VTK (valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks) kompleksi normides oli valikalana kirjas ka suusahüpped 15 m mäelt. Norm oli täitmiseks ja nii tuli ehitada ka vajalikke hüppemägesid. Mälukirjas on mainitud erinevatel aegadel ja erineva suurusega Eestis püstitatud hüppemägesid üle 50, ka sellistes esmapilgul kummalistes kohtades nagu Narvas, Pärnus, Hiiumaal ja Saaremaal. Enamusi neist oma täpsete asukohtadega saab näha kaardirakenduselt.

Võrdluseks praegune hetk, mil Eestis on suuskadega hüppamiseks neli korralikku keskust: Tallinnas, Elvas, Võrus ja Otepääl ning üks mobiilne väike mägi. Vaatamata sellele on Eesti hüppemäed lennutanud meie kahevõistlejaid ja suusahüppajaid pidevalt rahvusvahelistele (varasemalt üleliidulistele) võistlustele ja sealt on tihti naastud auhinnaliste kohtadega.

Minu lapsepõlve talved 1970ndatel olid täis pikki suusaretki, põhiliselt Elva, Otepää ja Kääriku kandis. Tollased suusarajad ei olnud siledaks lükatud ja kõva aluspõhjaga tänapäevased „kiirteed“, vaid pigem metsavahelised sügava lumega matkarajad, kus siis üldsegi mitte tänapäevaselt libisevate ajakohaste puusuuskadega liikuda sai. See oli tihti tüütu ja väsitav, aga siiski põnev. Rajad jõudsid vahel mõne varjulise nõlvani, kus puude vahelt ilmusid nähtavale poolpehkinud puitsõrestikud ja väikese inimese pilgule väga järsk ja kõrge nõlv. 

Saades teada, et need on kohad, kus aegu tagasi suuskadega trampliinilt hüpati, jäi aeg justkui korraks seisma. Seal, kus kunagi varem olid julged mehed suuskadel õhulendu nautinud, valitses nüüd vaikus. Lagunenud puidust konstruktsioonid olid sammaldunud, nõlv võsastunud. Väikese poisi jaoks oli neis paigus, paksu lumekorra ja tihedate kuuskede taga mingi seletamatu ja salapärane lumm, need kohad olid raskesti ligipääsetavad ja austust väärivad. Seistes vana maandumisnõlva jalamil, võis ette kujutada seda tegevuste hoogsust ja rahvahulga kaja, mis seal aastakümneid tagasi valitses. Need retked endiste ja unustatud trampliinide juurde muutsid suusapäeva justkui väikeseks avastusretkeks tundmatusse. Kohta, kus loodus on vanad hüppemäed endasse matnud, jättes alles vaid varemed, järsud nõlvad ja mälestused, kohta, kus põimusid omavahel loodus ja suusaspordi ajalugu.

Tõrma suusahüppemägi 1999, Niil Ormisson (ESOM)

Need mälestused ja pildid uinusid paarikümneks aastaks, et siis mingil hetkel ärgata ja saata mind jälle kohtadesse, kus ma võiksin seda lumma ja salapära uuesti kogeda. Koos fotoaparaadiga käisin kolme-nelja aasta jooksul üle Eesti ja pildistasin nii olemasolevaid kui ka lagunenud ja kadunud trampliine ja nõlvu, nii kohti, kus ma olin viibinud lapsepõlves, kui ka paljusid teisi. Tuleb tõdeda, et salapära oli alles ja mõnedes kohtades ka lisandunud. Ülesvõtteid suusahüppemägedest sai tehtud kokku üle 300, paljud neist on ka spordimuuseumi fotokogus museaalidena nähtavad.

Et nõlvade olemust hästi välja tuua, valisin pildistamiseks erinevaid vaatekohti ja tihti oli valik selline, kuhu pääsemine polnud kõige kergem. Üks näide on juuresolev pilt Tehvandi nüüdseks lammutatud vanast trampliinist. Pildi saamiseks vajalikult kauguselt ja hea nurga alt oli hea võimalus teha seda paarikümne meetri kõrguselt. Kuna lihtsalt kasutatavaid droone sel ajal veel polnud, tuli ülesvõte teha nõlva vastas oleval mäel kasvava kõrge kuuse otsast.

Moodsad suured suusahüppetornid on võimsad spordiobjektid ja atraktiivsed maamärgid, kuid lisaks sellele avanevad neilt ka kenad vaated ümbruskonnale. Eesti suurimal, Tehvandi hüppemäel on vaateplatvorm, mis asub maapinnast 34 m ja merepinnast suisa 218 m kõrgemal. Sealt avaneb kaunis vaade Otepää linnale ja seda ümbritsevale looduspargile. Sarnase vaate saab aga kätte ka ilma kõrgele ronimata - Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis istud toolil, aga oled moodsate virtuaalreaalsuse prillidega Tehvandi torni tipus! Mõlemad kohad on väärt külastamist.

Autor Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi vabatahtlik Niil Ormisson