Paides toimunud tänavusel Arvamusfestivalil arutleti alal „Homne elukeskkond“ Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi korraldatud paneeldiskussioonis spordi ja keskkonna seoste üle.

„Pole sporti surnud planeedil“ arutelus osalesid Eesti Olümpiakomitee esindaja ja tippsportlane Johanna Talihärm, Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse nooremteadur Reeda Tuula-Fjodorov, Tartu Maratoni esindaja Kaupo Tammemäe ning spordihing ja Alutaguse maratonide rajameister Tiit Pekk. Paneeli juhtis spordimuuseumi teadur ja Eesti Rahvusringhäälingu spordiajakirjanik Johannes Vedru.

Spordi ja keskkonnahoiu omavahelised seosed on muutunud üheks olulisemaks teemaks nii tippsportlaste, võistluste korraldajate kui ka harrastajate jaoks. Arutelus tõdeti, et spordimaailm on jõudnud punkti, kus on vaja sisulisi muutusi ja vastutustundlikku käitumist, mis algab igast üksikust sportlasest.

Paljud kipuvad arvama, et suurim keskkonnamõju tekib võistluspaigas, kuid tegelikkus on teistsugune, sest suurim koormus keskkonnale tuleb inimeste transpordist võistlustele ja tagasi. Korraldajate võimuses on muuta ühistransport mugavamaks, kuid ka osalejad ise saavad anda panuse, pakkudes üksteisele küüti.

„Kui sa lähed kuhugi kaugemale ja on mingisugune suurem üritus, siis kui sa lähed oma autoga, paku kellelegi küüti või siis leia küüt endale, ehk siis koopereeruge. Ja teine on see, et ärge vaadake viltu, kui inimene tuleb kas joostes, rattaga või muul keskkonnasõbralikul viisil,“ pakkus Johanna Talihärm välja transpordikoormuse vähendamiseks.

Lisaks transpordile on oluline küsimus tarbimine. Spordis on levinud surve joosta kaasa kiirmoe ja pidevalt uueneva varustuse trendidega. Vestluses rõhutati, et tihti on aastaid vana spordivarustus sama funktsionaalne kui uued mudelid. Säästlikum on tarbida vähem ja eelistada taaskasutust, vältides uue toodangu tarbetut hoogustamist.

Kaupo Tammemäe rõhutas, et spordis ei ole vaja kiirmoega kaasa minna ning taaskasutatud varustus on sageli uuega võrdväärne. „Sportides ei ole vahet, mida sa teed, aga kõige vähem mõju jätad siis, kui sa tarbid vähem ega hoogusta millegi uue tootmist,“ lisas Tammemäe.

Üks tõhusamaid viise keskkonnateadlikkuse kasvatamiseks on kogukondlik kaasatus. Osalejatel soovitatakse minna vabatahtlikuks kohalike terviseradade korrastamisele. See kasvatab omanikutunnet ja isiklikku vastutustunnet – kui oled ise rada hooldanud, ei teki kiusatust sinna prügi maha visata.

„Kui sinu kogukonnas minnakse radu korrastama, mine löö kaasa, mine korrasta koos oma kogukonnaga oma piirkonna terviseradu. Sa saad vahvate inimestega tuttavaks, sul tekib selle rajaga kindlasti veel lähedasem suhe ja tühja sa sinna enam midagi maha viskad,“ selgitas Tiit Pekk.

Ka TLÜ rekreatsiooniökoloogia suuna nooremteadur Reeda Tuula-Fjodorov nõustus Tiit Peki mõttega ja lisas: „Vabatahtlikuks olemine aeg-ajalt töötab samamoodi sellise väärtuste ja isikliku vastutustunde kasvatajana, mis seda keskkonnateadlikkust ja sõbralikkust võib-olla juurde toob.“

Rahvaspordiüritustel osalejate jaoks on finišimedal oluline saavutuse sümbol, kuid korraldajate jaoks tähendab see sageli tohutut hulka materjali, mis lõpuks utiliseerimisele kuulub. Üheks lahenduseks võiks olla osalejatele võimaluse andmine medalist loobuda juba registreerimisel, et vähendada tootmisvajadust.

Korraldajate sõnul on medali teema olnud pikaajaline väljakutse, kuna osalejate soovid ja tegelik vajadus sageli ei kattu. Tiit Pekk tõdes, et ehkki medal on korraldajale peavaluks, sunnib osalejate ootus jätkama senist rada. „Ma panen Alutaguse maratoni korraldaja mütsi pähe. Mulle üldse need medalid – aus vastus – ei meeldi, see on olnud peavalu. Aga õhtul võtad lahti Facebooki, vaatad, mida osalejad on postitanud: tema väsinud, habetunud nägu, medal, teetops käes, medal, stardinumber, medal, minu suusad. Nüüd see ongi sinu valik, ehk we go with the flow praegu, midagi pole teha,“ märkis Pekk.

Arutelus tõstatus terav küsimus, kas kunstlume tootmine ja suurüritused on praeguses keskkonnaolukorras vastutustundlikud. Osalejad rõhutasid, et tegemist on keerulise matemaatilise ja sotsiaalse valikuga. Kuigi kunstlume valmistamine on ressursimahukas, ületab tervisespordist saadav kasu (liikumine, tervislik eluviis ja vaimne heaolu) sageli sellega kaasneva keskkonnakulu. Ühtlasi nenditi, et vastutust ei saa veeretada vaid tippspordile. Harrastussportlaste suur hulk tähendab, et nende igapäevane keskkonnakäitumine avaldab kokkuvõttes märksa suuremat mõju.

Kaupo Tammemäe tõi välja, et sportimise ja keskkonnamõju vahel tuleb leida tasakaal. „Ei ole sporti surnud planeedil, aga kas siin on mõeldud surnud maad selle osas, et ressursid on ammendunud ja enam midagi pole, või lihtsalt seda, et inimesed on surnud? Kui sporti ei ole, siis ma arvan, päris kindlasti on ka meie suremus suurem. Siin tuleb asjad panna ühele kaalukausile ja teisele teine: kas on mõistlik kõigest loobuda,“ arutles Tammemäe.

Arutelu lõpuks jõuti ühisele meelele, et keskkonnasõbralik sport algab igaühe enda suhtumisest. See tähendab igapäevaseid valikuid: kas minna trenni autoga või rattaga, kas osta uus varustus või kasutada olemasolevat ning kas olla üritustel vastutustundlik osaleja. Nagu ka vestluses kõlas, jätab keskkonnale kõige vähem jälge see, kes tarbib vähem ja väärtustab olemasolevat.

Paneel toimus spordimuuseumi eelmisel sügisel avatud näituse "Kuumenev finišijoon. Sport muutuvas keskkonnas" raames. Ekspositsioon heidab pilgu spordimaailmale ning kutsub mõtlema, kuidas saaksime sporti teha nii, et see koormaks vähem keskkonda ning oleks võimalikult jätkusuutlik nii inimesele kui loodusele.