50 aastat tagasi,
reedel, 26. novembril 1971 algusega
kell 15.00 toimus Tartus üks spordilooliselt üpris märkimisväärne
sündmus. Nimelt avas Pauluse
kiriku tiibhoones uksed Eesti NSV spordimuuseumi esimene püsinäitus ja käivitus Eesti
spordiloo eksponeerimise järjepidev traditsioon,
mis – ehkki koos eri põhjustel aeg-ajalt ette
tulnud pausidega – kestab õnnelikult tänaseni.
Muuseumiks muudeti endine ühiselamuSpordimuuseumi esmaväljapanek sai nimeks
„Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost“ ning
paiknes kolmes värskelt remonditud toakeses
eespool nimetatud tiibhoone esimesel korrusel,
kuhu muuseum 1967. aasta sügisel ruumid oli
saanud ja kust oli enne seda välja kolitud meditsiinikooli ühiselamu. Pinda jagus vastsele ekspositsioonile napilt 80 ruutmeetrit, mida, olgem
ausad, ei olnud just liiga palju. Võrdluseks,
praeguse Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi
2020. aastal avatud „Eesti spordi lugu“ mahutub ligikaudu 1200 ruutmeetrile – see tähendab,
et poole sajandi jooksul on kasv olnud koguni
15-kordne!
Ärev hetk avamiseelsel öölPaari eelneva aasta jooksul oli noor (riiklik
spordimuuseum oli ju asutatud alles 1967. aasta
suvel!) muuseum elanud suuresti just selle sündmuse nimel. Püsinäituse valmimise heaks oli ära
tehtud hiigeltöö ja nüüd, avamise eelõhtul, näis
kõik olevat tõepoolest kontrolli all. Eksponaadid
olid vitriinidesse paigutatud, näitusetekstid vigade leidmise hirmus mitu korda üle käidud, ruumid kenaks sätitud ...
Ometi tuli enne uste lahti tegemist läbi elada
ärev hetk: pidulikule tseremooniale eelnenud
ööl lõid kaagid katki näitusesaali tänavapoolse
akna. Õnneks piirdus asi ehmatusega ja ekspositsiooni avamist see pahategu ei takistanud.
Veel nüüdki kommenteerib toonane noor
muuseumidirektor Enn Mainla, et muuseumis
võeti asja rahulikult: „Meil olid seal kaitsevõred
ees, nagu kõrgemalt poolt nõudmine oli, aga
ilmselt mahtus sealt millegagi ikka läbi torkama
ja olidki killud taga. Aga ei, me saime oma asjad
ikka korda ja avamist see ei seganud. Kuigi see
aken oli küllaltki tülika koha peal, teisel pool
suurt vitriini.“
Üldiselt olid muuseumi ruumid muidugi
turvalised, selle tagamiseks oli üles pandud
nõuetekohane valvesüsteem. Ja nagu meenutab muuseumi tolleaegne peavarahoidja Aime
Pärnakivi, andis seejuures jõukohase panuse
ka hilisem Eesti olümpiakomitee president
Neinar Seli: „Seda signalisatsiooni käis meile
panemas valvekoondis, kus töötas Neinari isa
ja Neinar käis isaga ikka objektidel kaasas.
Igasugused seadmed ja asjad – poistele olid
see kõik ju huvitav!“
Linti lõikas kultuuriminesterKüllap tõid need öised killud spordimuuseumile tõepoolest õnne, sest plaanitu sujus
hiljem ladusalt. Pidulikule protseduurile oli
saabunud esinduslik seltskond külalisi eesotsas kultuuriminister Albert Lausi, spordijuht
Heino Sisaski ning teiste tähtsate seltsimeestega, samuti kolleegid Eesti muuseumidest
ning sõbrad Lätist ja Ukrainast. Kohaletulnute aplausi saatel lõikas lindi läbi kultuuriminister Laus, kes oli väljapaneku heaks muide
panustanud ka ise, annetades muuseumile
haruldase eksponaadi: 1912. aasta Stockholmi olümpiamängude auks ilmutatud originaalse olümpiamargi.
MUUSEUM LEITI ÜLES
Seda, et tegu oli oodatud sündmusega, tõestas
ühtlasi asjaolu, et uus muuseum leiti kenasti
üles. Juba 1971. aasta lõpuks, teisisõnu sisuliselt
kuu ajaga, oli kogunenud enam kui tuhat külastajat, kes ei pidanud paljuks 20 kopikat maksnud muuseumipilet lunastada ja Eesti spordilooga tutvuda. Näha sai aga nii mõndagi. Nagu
kinnitab ekspositsiooni sisu kirjeldav dokument
muuseumi arhiivis, kattis „Eesti kehakultuuri ja
spordi ajaloost“ ära põhiosa olulisi valdkondi,
mille abil siinset sporditegevust tutvustada.
Näiteks kajastati teemasid „Algaegadest tänapäevani“, „Amatöörsport“, „Kutselised atleedid“,
„Tippsportlasi“, „Esimesed olümpialased“,
„Olümpiavõitjaid“, „1917–1940“, „Kehakultuur
ja sport Eesti NSV-s“ jne.
Põnevamatest eksponaatidest olid väljapanekus juba siis koha leidnud säärased esemed, mis
rõõmustavad spordimuuseumi praegustegi
püsinäituse külastajate silma: Amandus Adamsoni kuulus skulptuur „Champion Lurich“, 1971.
aasta Balti korvpallikarikas, Alfred Neulandi ja
Kristjan Palusalu olümpiamedalid, Ants Antsoni
uisud.
KUIDAS SEDA TEHTI?
Arusaadavalt lähtuti väljapanekut ette valmistades tollal kehtinud nõudmistest. Näiteks rõhutab kogu protsessi kaasa teinud Aime Pärnakivi,
et töötuhinas ei tohtinud tegijad hoogu minna
ega ära unustada üldist kõrgemalt poolt määratud nõuet: üle poole eksponeeritavast sisust pidi
täitma nõukogude temaatikaga!
Kui erilistes tingimustes spordimuuseumit
tegelikult loodi, saategi siit nüüd lugeda.
Nimelt on alljärgnevalt esitatud mõned tollele
ajastule iseloomulikud märksõnad, millega
muuseumi inimesed esimest püsinäitust koostades kokku puutusid.
Ahiküte
Vastse püsinäituse oluline lisand olid ahjud. Muuseumis ei
olnud neil aegadel sugugi keskküte, vaid ruume soojendati
regulaarselt kütmist vajavate ahjudega. Mis tähendas omakorda, et ahjudes tule all hoidmiseks vajaminevaid puid tuli
mõnikord lõhkumas käia direktoril enesel. Enn Mainla mäletab
tänini, et puude tegemisel oli talle tubliks toeks Pauluse kirikus olnud eriline puulõhkumisagregaat, mis pilbastamistööd
mootori abiga kenasti lihtsustas. „Aga paar korda pääsesid
halud sealt masina vahelt lahti ka. Sain korra ikka nii kõva litaka vastu jalgu, et säär oli tükk aega sinine,“ muheleb toonane
muuseumijuht tagantjärele.
Käsitöö
Püsinäituse kujundas kunstnik Endel Valk-Falk ja teostas
kunstitoodete kombinaat ARS. See kõik ei tähendanud neil
aegadel mitte tegutsemist arvutiekraani taga, vaid sõna
otseses mõttes kätel käia laskmist – sest tekstid tuli ju „toota“ just käsitsi, kusjuures kunstnik pidi olema valmis ka tööks
suisa kohapeal, näitusesaalis.
Tsensuuri valvas silm
Kogu väljapaneku sisu pidi olema varakult komplektne ja
õigeks ajaks lähetatud tsensoritele (nn Glavlit ehk riigisaladuste kaitsmise organ), kes siis kinnitasid või ei kinnitanud,
lubasid või ei lubanud. Kui läbi ei läinud, tuli parandada, sest
ilma Glavliti templita asju teha ei tohtinud!
Keerukas side
välismaailmaga
Kuigi toonasel muuseumil puudus päris oma telefon (neid oli
Nõukogude Liidus sellal üldse napilt!), sai ekspositsiooni ette
valmistades ja igasugu detaile täpsustades vajaduse korral
siiski edukalt suhelda spordiorganisatsioonidega kõikjal kogu
maal, sest muuseum jagas telefoni kõrval asunud Pauluse
kiriku kantseleiga. Aparaati käidi sealt iga päev ära toomas – ja mitte niisama näpu vahel, vaid erilise nõuetekohase
„telefonitassimise karbiga“, niipea kui kantseleis inimeste
vastuvõtt lõppes. Igal hommikul, enne kirikukantselei avamist,
viidi aparaat muidugi sellesama karbiga jälle tagasi.
Kirjutusmasin
Näitusetekstide koostamisel oli muuseumitöötajatele suureks
abiks uus ja moodne seadeldis kirjutusmasin, mis oli ju palju
mugavam, kui sellele eelnenud laialt levinud töövõte – tekstide
käsitsi kirjutamine. Ometi kaasnesid selle seadmega võimalikud ohud, mida võimuorganid õnneks siiski ennetada oskasid.
Nimelt oli muuseumi kirjutusmasin kusagil kõrgemal arvele
võetud ja alati sellega töötada ei tohtinudki. Näiteks pühade
ajaks, kui muuseum oli suletud, tuli ka kirjutusmasin kinni
pitseerida, et pahatahtlikud tegelased sellal salaja seal midagi
keelatut ei kirjutaks...
Artikkel ilmus ajakirja "Liikumine ja Sport" 22. numbris.
Autor: Kalle Voolaid, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum