6. mail 30 aastat tagasi tehti Kalevi spordihallis Eesti spordiajalugu. Jaak Salumetsa juhitud Tallinna Kalevi korvpallimeeskond alistas NSV Liidu meistrivõistluste otsustavas finaalmängus täismaja publiku tulisel kaasaelamisel neile Neeva jõe kallastelt külla sõitnud Leningradi Spartaki. See oli võit!

Ajalooline saavutus

Fännide aplausi saatel pidasid vastsed meistrid rõõmutantsu. Juubeldamiseks oli neil põhjust mõistagi rohkesti, sest oli see ju üldse teine kord ajaloos, mil Eesti klubi NSV Liidu korvpallimeistriks krooniti – esimesena, 1949. aastal, oli seda suutnud Tartu ülikooli meeskond.  

Erilise maigu lisas seekordsele võidule asjaolu, et tegu oli ühtlasi kalevlaste viimase hooajaga NSV Liidu liigas ja nüüd saadi sealt lahkuda parimal võimalikul moel, võitjatena.

Nii muutusid eriliselt märgilisteks kõik sel päeval Kalevi spordihallis aset leidnud sündmused: sinimustvalgete lippude lehvimine, meestele medalite kaela riputamine, võidukarikaga triumfeerimine, sellesama võidukarika purunemine, võidu märgiks korvivõrgu maha lõikamine meeskonna kapteni Aivar Kuusmaa poolt...

Võiduvõrk oli meistri kätetöö  

Kuid stopp! See korvivõrk, mida Aivar Kuusmaa juuresoleval pildil võidukalt maha lõikab – aga mida me sellest tegelikult teame? Jah, see on tänaseks jõudnud Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumisse ja siin huvilistele tutvumiseks välja pandud, ent kas me teame selle kohta midagi veel? Kas me teame näiteks, kes ja kus selle valmistas?

Selgub, et suure tõenäosusega teame.

„See on ilmselt minu toodang jah, selle sõlmi vaadates on kohe ilmne, et see on käsitöö,“ tunnistab võrgust tagantjärele tehtud fotot vaadates kunagine korvpallur ja hilisem legendaarne korvpallikohtunik Valdu Suurkask.

Tõepoolest. Tuleb välja, et rahvusvahelise korvpalliliidu FIBA aukohtuniku tiitlit kandev Suurkask on olnud läbi aegade hinnatud võrgumeister. Selle põneva ja omas ajas suisa hädavajaliku kunsti õppis ta enda sõnutsi ära juba lapsepõlves, sõprade seltsis tänase Magdaleena haigla lähistel pargis palli taga ajades.

“Pargipoiste spordiselts”, nagu endid uhkusega kutsuti, saanud siis küll oma isade abil püsti pandud korvipostid ja -rõngad, ent ei leidnud võrkusid nende rõngaste külge. Seega ei jäänudki neil üle muud, kui õppida puuduvaid võrkusid ise meisterdama.

Kalevi halli koostööpartner

Niisiis tuleb välja, et „pargipoiste“ päevilt sai Suurkask endaga edasisse ellu kaasa nii armastuse korvpalli vastu kui ka võrgukudumise oskuse. Ja neist mõlemast on tal hiljem olnud omajagu kasu!

Võrgukudumise vilumust sai Suurkask lihvida kunagise korvpalluri ja treeneri – ning samuti kogenud võrgumeistri – Märt Sepiku juhendamisel, kuniks saavutas kõnealuses kunstis sedavõrd korraliku taseme, et talle tuli hiljem tellimusi koguni meie korvpalli esindusareeni Kalevi spordihalli haldajatelt.

„Läks tõesti nii, et Kalevi hallis hakati minu tehtud võrkusid kasutama. Eks mulle natuke maksti ka selle eest, aga mujale ma neid ikka väga ei teinud,“ kinnitab ta ise tagantjärele.

Ja lisab lõpetuseks tagasihoidlikult: „Kui Kalev NSV Liidu meistriks tuli, sai see võrk endale väärtuse tõesti. Aga muidu ei ole see ju mingi suur asi.“

Kuidas korvpallivõrku valmistada? Valdu Suurkask selgitab

Valisin võrkude tegemiseks jämedama nööri, kui oli masstoodanguga valminud võrkudel. Seda soovist, et pall läbiks võrku aeglasemalt. Võrke valmistasin ma üheteistkümnest ühepikkusest nöörist, mille kokkumurdmisel  tekkis üksteist aasa ja kakskümmend kaks vaba otsa. Naaberharusid nüüd omavahel kokku sidudes ja sõlmede vahesid muutes saigi kitseneva võrgu, milles pall pidi hetkeks peatuma. Olles ise mängija, ma ju teadsin, et selline hetkepeatus on korvitabamise juures omaette boonus.