Esseekonkursi 3. koht

Alustan oma juttu päris algusest, sest siis on see ka arusaadav teistele ja minu mõte jõuab ka inimesteni, kes on minust väga kauged. Kas nad peaksid jäämagi kaugeks?

Kui ma sündisin, siis ega mu ema ei teadnud, et olen teistsugune laps kui teised. Jah, mu silmavaade oli selge ja sõrmi ning varbaid oli kumbagi kümme ning kehas paistis kõik omal kohal olevat. Samas olin jõuetu. Jah, tahtejõud oli mul meeletu nagu praegugi, aga keha ei jõua alati järele. Olen kolmteist aastat olnud erivajadusega laps. Olen kindel, et see ei jää nii igaveseks. Aga nende aastate jooksul olen näinud nii palju erinevaid inimesi ja suhtumisi. Olen näinud allaandmisi ja võite. Olen tundnud lähedaste kaasaelamist, toetust võõrastelt ja näinud, kuidas on otsitud erinevaid võimalusi teadlastelt. Seda kõike erinevatel põhjustel. Minu perekond kindlasti on minuga, sest armastab mind. Võõrad aga uudishimust ja sportlikust põnevusest, et näha kuhu see aitamine viib. Aga teadlaste töö ongi põnevust tekitada endale ja luua leiutisi, mis ühiskonda paremaks muudaksid. Teiste peale ei saa aga alati lootma jääda. Pean ise ikka kõige rohkem endaga vaeva nägema, et suudaksin kunagi päris iseseisvalt kõigega toime tulla. Praegu soovin vaid asju, mida ikka minuvanused teha soovivad. Sooviksin õhtuti oma sõpradega natuke jooksmas käia, ise poodi minna, aidata emal vahest tube koristada ja õega rattaga kimada. Ja koolis tahaksin olla nagu kõik teised. Jah, nad innustavad mind. Nemad saavad kõigega ju hakkama, mida iganes ette võtavad. Mina saan vaid loota oma tugiisikule, kes aitab, kui palun. Aga tahaksin ise oma keha peremees olla. Ei taha vaadata, kuidas keegi minu eest teeb kõike. Nii on ka kehalise kasvatuse tunniga koolis. See on lihtsalt olemas,  aga mina selles osaleda ei saa. Pole ju mõtet vaadata, kuidas teised rahvastepalli mängivad ja hüppenööriga hüppavad. See ei aita mind ju vähimalgi määral. Minu kehaline on alles peale kooli. Nii nagu teistel liikumispuudega lastel. Ikka füsioteraapia, ujumine, ratsutamine ja massaaž. Sinna juurde erinevad teraapiad veel kätele ja loomingule. Mulle meeldivad kõik need tegemised, aga see pole ju koos teistega. See pole kool. See on trenn. Kuidas siis teha nii, et ratastoolis laps suudaks samamoodi 10 minutiga vahetunnist jõuda teistega kehalise kasvatuse tundi ja olla teistega võrdne?

Ma pole teadlane ja ilmselt ma selleks ei saagi. Minu huvid on alati olnud teised, aga ühtteist tean ma sellest maailmast, kus elan, siiski. Tean, et pidevalt mõeldakse välja uusi erinevaid võimalusi robotite ja teraapiate näol. Teraapiad on kindlasti positiivsete tulemustega. Aga koolis, kes hakkab neid tegema? Kõigil pole ju klassis seda vajagi. Robotid – neil on palju arenemisruumi. Praegu on arendatud välja kõnnirobot. See aitab vaid kõndida, aga kuhu jäävad pallimängud ja hüpped? See pole samuti kuidagi ratastoolis inimese jaoks kõigile sobilik juba nende keha jaoks. Paljud ei saa ju enam oma jalgugi sirgeks. Pole sel robotilgi siis midagi sinuga teha.

Seega näen lahendust vaid virtuaalmaailmas. Teised saavad ju teha samal ajal reaalselt kõiki liigutusi, aga erivajadusega laps saaks lihtsa liigutusega panna ette endale virtuaalreaalsusmaailma prillid ja “mängus” ta ongi. Selles mängumaailmas saaks ta mängida teistega koos kõiki mänge. Seal poleks tal puuet. Jah, alati ei saa see laps ju liikuda koos teistega, aga rõõm on ju oluline tegur tervenemise poole. See aitaks ka masendunud lapsi, kes on oma olukorrast nii lootusetult väsinud, et on lausa alla andnud. Ta saaks suhelda teistega ja see on väga oluline koolis kõigi laste jaoks. Ka tervete, sest vahel kardavad nemadki teistmoodi inimesi.

Praegu jäävad erivajadustega laste jaoks kõik nende trennid ja teraapiad peale kooli, et arendada füüsilist keha. Virtuaalmaailma prillidega aga oleksid nad osa oma klassist ja kogu koolist. Sport ei pea tingimata seisnema ainult lihaste pingutuses.

Ehk muutub aastaks 2050 sport juba kõigi jaoks kättesaadavamaks. Et keegi poleks enam teistest eraldatud paljalt tema liikumisvõime puudumise tõttu.

Carmen Sofia Kivi, Melliste Algkool-Lasteaia 5. klassi õpilane

Juhendaja: Krista Mihkels