Tänapäeval peetakse erinevatel spordialadel endiselt tulist võitlust ebaseaduslike eelistega. Arvukalt Vene Föderatsiooni sportlasi on saanud võistluskeelu ning ka eesti poisid jäid hiljuti dopinguga vahele, kuid näib, et see võitlus on muutumas aina raskemaks. Mida aeg edasi, seda enam leitakse viise mitte vahele jääda ning kontrollivad organid reageerivad innovatsioonidele paratamatult viibega, mistõttu ei saa kunagi olla päris kindel, et sportlased dopingut ei tarbi. Ma loodan, et 50 aasta pärast on see probleem möödanik.

Ka teistel võistluslikel aladel, näiteks motospordis, on paika pandud kindlad reeglid ja nõuded ning kuigi need on sõidukite klasside lõikes erinevad, suruvad need nõudmised eelmainitud sõidukid väga kindlatesse raamidesse ja iga eksimust või üleastumist karistatakse. Rangelt on piiratud sõidukite võimsus ja mootori suurus ning välistatud on ka erinevad juhiabid, mis, sarnaselt dopingule tavaspordis, võivad mõnele osalejale anda ebaausa eelise. Siiski ei paista selline lähenemine varasemalt mainitud põhjustel jätkusuutlik olevat. Lahenduseks pakuksin välja sellise süsteemi nagu on sisse viidud arvutimängude valdkonnas võistlejate seas. Täpsemalt speedrunner’ite või eestipäraselt „kiirjooksjate“ seas. Nende eesmärgiks on lõpetada kas kogu mäng või üks mängu etapp nii kiiresti kui vähegi võimalik. Paraku on tarkvaraga võimalik vähese vaevaga manipuleerida, seega lahendusena on lihtsalt loodud teine võistlusklass, kus on kõik abivahendid lubatud. Sama sooviksin näha ka tehnikaspordis ning tavalistel spordialadel. On loogiline, et tehnika ja meditsiini arenedes arenevad ka saavutused ning eesmärk peaks olema teadusega koostöös nihutada olemasolevaid piire ja püstitada uusi rekordeid, püüelda inimkonnana parima poole, mida suudame piiranguteta teha, mitte otsida iga uue avastuse järel võimalusi seda ära keelata, et tagada meie mugav kokkuleppeline tase, kus teatud teadussaavutused on tunnustatud samas kui teistele vaadatakse viltu. Hea, et vigastuste korral on lubatud haiglasse pöörduda ning ei piirduta aadrilaskmisega. „Kiiremini! Kõrgemale! Kaugemale!“ on saanud lõppu märkuse „ent mitte liialt“. Lisaks saaks piiranguteta võistluskategooriate korral igast uuest saavutusest kohe ka avalikkus teada, mis muudaks palju lihtsamaks teoreetiliselt abivahenditeta võistlevate sportlaste kontrollimist.

Võib juhtuda, et traditsioonilistel spordialadel võistlejatel on uuematelt tulijatelt mõndagi õppida ning loodan, et 50 aasta pärast on olukord märgatavalt muutunud. Ehk on tolleks ajaks ulatuslikud dopinguskandaalid möödanik, kuigi kahtlemata esineb ka siis üleastumisi. Jääb üle vaid loota, et teadlastega sõlmitakse taas rahu ja, mine tea, ehk pole siis ka kuue miljoni dollari mees enam pelgalt ulme.

Allan Mõts, Hugo Treffneri Gümnaasiumi 11. a klassi õpilane