Kalle Voolaid, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi teadur 

1981. aastal kutsuti Torontos sündinud talendikas eestlasest võrkpallitreener Tiit Romet appi USA-sse Denverisse juunioride MM-finaalturniirile sõitnud Kanada võrkpallimeeskonnale. Seal pidi eestlane tegelema meeskonna asjaajamisega ning täitma ühtlasi abitreeneri kohuseid. 

Teiste tugevate konkurentide seas oli Denverisse kohale saabunud hiljem kogu turniiri võitjaks tulnud NSV Liidu juunioride meeskond ning varem isegi NSV Liidus käinud mehena (olles osalenud mõned aastad varem Moskvas toimunud treenerite kursustel) söandas Romet neilt nüüd uurima minna, et ega nendega ometi mõnd eestlast kaasa sõitnud ei ole. Ja oh imet! Vastavalt põlisele rahvatarkusele osutus julge hundi rind seekordki rasvaseks – küsija kuulis nimelt oma meeldivaks üllatuseks, et Moskvast tulnutel on eestlane kaasas küll! 

Kohe astuski Kanada eestlase juurde üks heledapäine NSV Liidu koondise riietuses mees, et ennast samuti eestlasena tutvustada. See polnud keegi muu, kui Võrust pärit Aare Salumaa, mõne aasta tagune NSV Liidu noortemeistrivõistluste hõbedavõitja, kes tegi nüüd Denveris oma suure koondise debüüdi.  

Kahel eesti mehel tekkis koheselt hea klapp ja omakeelset avameelset juttu sai vestetud terve turniiri jooksul. Üheaegselt õnnestus neil isegi dopingukontrolli sattuda – tõsi, kui Romet oli seal ühe Kanada mängija saatjana, siis Salumaa pidi ka ise proovi andma... 

Omavaheliste heade suhete kinnituseks sattusid mehed lõpuks lausa ühiste läbirääkimiste laua taha, tõlkima NSV Liidu ja Kanada võrkpallijuhtide koostööläbirääkimisi. Ikka nii, et Salumaa pani Moskva meeste venekeelse jutu Rometi jaoks eesti keelde ümber, kes selle siis kanadalastele taas inglise keelde pööras. Kas sedasi sõlmitud rahvusvahelised kokkulepped kunagi tegelikuks koostööks vormusid, pole küll kindel, kuid Tiit Rometi jaoks polegi see oluline. Sõprustunne Aare Salumaa vastu püsib temas tänini. Viimaselt mälestuseks saadud NSV Liidu koondise mängusärgi kinkis Romet nüüd aga Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumile. “Just Eesti muuseum on selle särgi jaoks õige koht!” kinnitas teenekas treener.